Ülesandeks on kindlustada demokraatiat: Saksamaa poliitilised sihtasutused

Saadaval ka Deutsch, English

Ülesandeks on kindlustada demokraatiat: Saksamaa poliitilised sihtasutused Prof dr Marianne Kneuer, Hildesheimi Ülikooli sotsiaalteaduste instituut Demokraatia eeldab demokraatia pooldajaid. Sellest tõdemusest juhinduti noores Saksamaa Liitvabariigis ja see kehtib ka tänapäeval. Teise maailmasõja järgse Saksa ajaloo peamise käsituse kohaselt ei piisa selleks demokraatlike struktuuride ja institutsioonide raamistiku loomisest. Pigem tuleb tagada selle raamistiku täitmine otsustusvõimeliste ja ühiskonnakorda kriitiliselt suhtuvate kodanikega, kes tegutsevad aktiivselt demokraatlikus ühiskonnas ja annavad sellesse oma panuse. Teises maailmasõjas Saksamaa vastu võidelnud liitlasriigid alustasid nn re-education programmi raames Saksa kodanike harimist, suunates neid käsitlema natsionaalsotsialistide kuritegusid ja õppima tundma demokraatlikku süsteemi. Pärast Saksamaa Liitvabariigi rajamist 1949. aastal loodi – tõenäoliselt kogu maailmas ainulaadne – poliitilise hariduse süsteem. Selle esmatähtsad eesmärgid on tulla toime totalitaarse minevikupärandiga ja tugevdada demokraatiat. Poliitilise hariduse adressaatideks on eelkõige asjaomase teabe edastajad, st õpetajad, õppejõud, ajakirjanikud ja teised isikud, kes vahendavad demokraatlikke hoiakuid ja väärtusi oma kutsealases tegevuses või avalik-õiguslikku funktsiooni täites. Neil isikutel võimaldatakse ka pärast kõrghariduse omandamist saada poliitilist haridust andvate õppeasutuste programmide alusel täiendusõpet, et nad oleksid võimelised käsitlema – näiteks õppetöös – päevakohaseid teemasid, oleksid kursis uute poliitiliste arengusuundadega (nt globaliseerumine, keskkonnakaitse, võrdõiguslikkus) ning oleksid suutelised tegelema ühiskonna ees seisvate probleemidega (nt migratsioon, võõraviha). Saksamaa poliitilise hariduse süsteemi keskmes on poliitilised sihtasutused. Tegemist on iseseisvate institutsioonidega, kes täidavad avalik-õiguslikku ülesannet ja kuna see ülesanne on demokraatia toimimise ja ühiskonna sidususe seisukohast väga tähtis, rahastatakse poliitili-si sihtasutusi riigi rahalistest vahenditest. Neid toetatakse riigieelarvest vastavalt nende Saksa parlamendis (Bundestag) esindatud erakonnaliikmete arvule. Sellest olenemata lasub poliitilistel sihtasutustel ainuvastutus ja nad tegutsevad iseseisvate juriidiliste isikutena, kellele on antud suur autonoomia. Poliitilised sihtasutused on küll seotud poliitika ja parteide-ga, kuid nende tegevus on riigist sõltumatu. Peale selle võtavad Saksamaa poliitilised sihtasutused arvesse poliitilist pluralismi ja mitmesuguseid ühiskondlikke suundumusi. Viis suurt poliitilist sihtasutust kajastavad juhtivate erakondade spektrit: konservatiivne ja kristlik-demokraatlik, liberaalne, sotsiaaldemokraatlik, roheline ja sotsialistlik erakond. Idee seisneb selles, et poliitiliste sihtasutuste paljusus annab kodanikele võimaluse saada teavet omavahel konkureerivate ideede, huvide ja arvamuste kohta ning kujundada välja oma tõekspidamised; igal inimesel on võimalik tegeleda poliitiliste küsimustega oma poliitiliste veendumuste kohaselt ja kujundada oma arvamus. Iga sihtasutus on välja arendanud tegevussuunad, mis selle tegevust kõige rohkem iseloomustavad: näiteks on Kristlik-Demokraatlikule Liidule (CDU) lähedalseisev Konrad Adenaueri Fond (Konrad-Adenauer-Stiftung) saanud tuntuks sotsiaalse Friedrich Eberti Fond (Friedrich-Ebert-Stiftung) aga ametiühingutega dialoogi pidaja ja sotsiaalse majanduspoliitika eestkõnelejana. Liberaalid astuvad välja vabaduste kaitseks ja vabaturumajanduse eest, Kristlik-Sotsiaalsele Liidule (CSU) lähedalseisev sihtasutus võitleb vastutustundliku kodanikuühiskonna eest, rohelised tegelevad keskkonnaküsimuste ja sugudevahelise võrdõiguslikkusega, vasakpoolsed nimetavad end sotsialistliku suunitlusega mõttekojaks, mis suhtub kriitiliselt kapitalismi. Poliitilisi sihtasutusi ei või siiski käsitada asjaomaste erakondade käepikendusena. Nad on pigem impulsside andjaks ja ideede generaatoriks. Igal juhul ei juhindu nad oma tegevuses ülaltpoolt antud korraldustest, iseäranis riigi antud korraldustest. Hoolimata parteipoliitilis-programmilistest erinevustest valitseb poliitiliste sihtasutuste vahel suur üksmeel nende ühisavalduses märgitud eesmärkide suhtes. Kõigi ühine soov on anda oma panus teadmiste edastamisse ja võimesse orienteeruda ühiskonnas kehtivates seadustes ning julgustada ja harida kodanikke, et nad oleksid suutelised osalema kodanikuühiskonnas toimuvates protsessides ja poliitikas. Poliitilise hariduse eesmärk on vahendada ja kindlustada demokraatlikke väärtusi ja hoiakuid, arendada kodanikes kriitilist mõtlemist ja konfliktide lahendamise oskust ning sallivust teistsuguste vaadete suhtes. Kodanikes tuleb arendada suutlikkust poliitilises elus aktiivselt osaleda. Aktiivset osavõttu poliitilisest elust saab käsi-tada pädevusena, mida tuleb nii nagu muid oskusi omandada ja edendada õppimise teel. Peale kõigi huvitatud kodanike koolitamise ja neile täiendusõppe võimaldamise annavad poliitilised sihtasutused panuse järelkasvu eest hoolitsemisse ja poliitikute ettevalmistusse. Sel eesmärgil on kogu Saksamaal rajatud suur hulk haridusasutusi, mille kaudu on poliitilised sihtasutused esindatud piirkondlikes ja kohalikes omavalitsusüksustes. Rahvusvahelisel tasandil on poliitilised sihtasutused tähtsad partnerid rahvusvahelises dialoogis, nad on tegevad arengumaades, edendades seal muu hulgas ka demokraatlikke väärtusi ja arusaamu. Asjaolu, et Saksamaa poliitilised sihtasutused suutsid edukalt toetada Lõuna-Euroopas toimunud demokratiseerumisprotsesse, ajendas Ameerika Ühendriike 1983. aastal asjaomast süsteemi üle võtma. Saksamaal on ilmnenud, et poliitiline haridus on eriti tähtis just murrangulistel aegadel. Endise SDV ümberkujundamisel pärast 1989. aastat said eelkõige 1950ndatel või 1960ndatel aastatel asutatud sihtasutused jagada oma kogemusi diktatuuri ja ebaõigluse lõpetamise ning demokraatia ülesehitamise vallas. Sihtasutused on mänginud tähtsat rolli oskusteabe vahendamisel õpetajatele, asjaomase teabe edastajatele ja eelkõige poliitikutele vahetult pärast 1989. aastal asetleidnud poliitilist murrangut. Poliitilistel sihtasutustel on ka kriisiolukordades, mis esinevad nii Saksamaal kui ka teistes demokraatlikes riikides, nimelt juhul, kui on kadunud usaldus poliitilise korra vastu, valimisaktiivsus on madal või levivad populistlikud suundumused, kui soovitakse saada rohkem sõnaõigust ja saavutada suuremat läbipaistvust, ühelt poolt ülesanne võidelda suure-neva lõhe vastu riigi ja kodanike vahel ning teiselt poolt vahendada võimalusi osaleda aktiivselt ühiskonnaelus. Sihtasutuste süsteem on end mitme aastakümne jooksul õigustanud ja tänu sellele ei ole Saksamaad ilma poliitiliste sihtasutusteta võimalik ette kujutada. Just kriisiolukorrad tuletavad ikka ja jälle meelde, et demokraatia on küll kõige suuremat vabadust võimaldav, kuid ka kõige nõudlikum valitsemisvorm. Lõpetuseks tuleb märkida, et demokraatia ei ole iseenesestmõistetav. Iga põlvkond peab selle saavutamist uuesti õppima. Saksamaa esimene president Theodor Heuss on selle kohta öelnud: „Demokraatia ei ole õnnemäng, vaid poliitilise hariduse ja demokraatliku mõttelaadi tulemus.” Demokraatliku mõtteviisi arendamise vallas on poliitilised sihtasutused end tõendanud asjatundlike ja sõltumatute poliitilise hariduse andjatena. (Tekst oli aluseks artiklile, mis ilmus ajalehes Postimees 23.05.2012)